Türi kultuurikeskuse kunstigaleriis

Lembit Küüts, elulugu ja ilmavaade.

Sündisin Tallinnas preaguses Eesti Panga hoones. Aasta oli siis 1946. Pärast seiklusi mööda Eestimaad, ime tõttu pääsesime küüditamisest, peatusime Türil. Türi jäigi minu kodulinnaks ja kodukooliks. Esialgu soovitasid vanemad inimesed mitte kunstnikuks õppida ja minust sai automaatika – telemehhaanika spetsialist. Aga siis tuli ikkagi kunst oma osa tahtma ja ma läksin Tartu Kunstikooli. Seal vormisid mind paljud tuntud Eesti kunstnikud. Peamiselt jätsid minu loojanatuuri vormimisel oma näpujäljed Ilmar Malin, Aleksander Suumann ja hiljem koolivend ja kolleeg Andrus Kasemaa.

Tööd sai tehtud kunsti lähedastel aladel nagu dekooritöökoja juhataja, kaubandusreklaami kunstnik, tootedisainer, arhitektuuri restaureerimise kunstnik-joonestaja jne.

Ühel päeval 1988.a. Andrus Kasemaa ateljees pani Andrus paberi seinale ja ütles, et mis sa vahid, hakka maalima. Siis oli puhkuse aeg ja tegin mõned pildid, mis said TÜ Raamatukogus ka näitusele välja pandud. See oli pöördepunkt. Hakkasin regulaarselt joonistama ja maalima. Tegime näitusi kohe mitu tükki järjest. Aastal 2000 sain Tartu Kunstnike Liidu liikmeks. Praegu on umbes 20 isikunäitust ja nelikümmend näitusest osavõttu.

Loojana keskendusin mitte niivõrd hulgale, vaid püüdsin aru saada oma võimalustest sellel teel. Kogemused andsid mulle mõned pidepunkid, mida püüdsin silme ees hoida.

  1. Omanäolisus ehk nn. käekiri pole omaette eesmärk, vaid tulemus.
  2. Ei tohi sõltuda tulemusest, muidu pole looming protsess, vaid fikseerimine.
  3. Ei tohi kiinduda eesmärki, sest protsessi kulg peab olema spontaanne. Juhus annab palju uusi võimalusi.
  4. Emontsionaalne sõltuvus oma tahtest ei vii vabadusse, vaid sunnitööle.
  5. Kui lubada esteetilise etteasetamist eetilisest, siis võib kuulutada tapmse õigustatuks kui see on ilusasti vormistatud.
  6. Olemine on alati tähtsam kui olme.
  7. Kui teaduse või kunsti eesmärk oleks ainult olla paremini müüdav, kas siis võiksime loota teaduses või kunstis tõepärasemaid tulemusi.

Tegelikult loob kunstnik enda loomevajaduste rahuldamiseks. Loomisjoobumus ehk loomis-soovide kooma on peamised tõukejõud. Looja lõi inimese oma näo järgi –  loojaks. Kunsti nautivad inimesed elavad sellest loomise joobumusest saadud osaduses. Kunsti olemus on kasuvaba huvi.

Kunstiteosed vahendavad loojat, muudavad tema vaimsed toimingud vaatajatele meeleliselt tajutavaks. Kunstnik muudab oma töös tunnetusliku elemendi tehislike, mitteorgaaniliste vahenditega, aineliseks objektiks, mis kannab endas seda sõnumit vormi kujul. Endised pallaslased vaidlesid kujutava kunsti objekti üle ja leidsid, et sisuga tuleb niikaua tööd teha, kui see muutub vormiks, sest kujutavas kunstis kõnetab vaatajat vorm. Ja vormi kaudu peab saama  jõuda vatuvõtja esteetilise taju mõjutamiseni.

Lõpuks võiks nentida, et loomingus üldse peab taust olema roll. Taust peab kaasa mägima kõikide osaliste rollidele. Samas ka taust ehk teadvustamata teadvuse tumedate tagamaade hämarad tungid kajastuvad loojate ja ka kunsti nautijate isiklikus ja ühiskondlikus olemises. Tungid on ürgsed ja hävimatud – kultuur ehk õpitu on katkev. Teadvustamate tegevuse valikud on õpituga häiritud.

Esitasin oma seisukohad ühes loomemajanduse õpitoas. The artifical embodiment of bodilessness. Kehatuse tehiskehastus.

Türi kultuurikeskuse klaassaalis

ANNELI LAASI on erakordselt pühendunud ja mitmekülgne akvarellist ja kunstiõpetaja. Teda iseloomustab materjalide ja võimaluste sügavuti tundmaõppimine, nendega katsetamine ja kasutamine; pidev enesetäiendamine ja oma teadmiste edasiandmine väikelastest täiskasvanuteni. Anneli Laasi looming tehniliselt on klassikaline: lopsakas loodus, realistlik detail, julge värv. Erakordne on tema huvi Hiina kultuuri ja tušijoonistuse vastu, tänu millele teeb huvitavaid must-valgeid tušimaale, kasutades ära oma hiina keele oskust ja selle maa omapära. Anneli enda kunstiõpetajateks on olnud Nikolai Guli, Valdur Ohakas, Kaarel Kurismaa, Mari Roosvalt, Aleksander Suuman, Urmas Orgussaar. Kõrgharidusega kunstiõpetajana on ta 22 aastat koolitanud lapsi ning lasteaia ja algklasside õpetajaid; loonud guaši- ja akvarellimaali käsiraamatuid õpetajatele, mida kasutatakse üle kogu Eesti; osalenud erinevatel näitustel akvarellide ja joonistustega; illustreerinud õpikuid jm. tarbekirjandust.

‘Kaotatud rajad’ on viimase pooleteist aasta loomingu ülevaade, nn suletud aja sisemised rännakud, milles peegeldub ka teatav kaotuse tunne, haigustele kaotatud ja siit ilmast lahkunud sõbrad, kuid samas need nn kaotatud rajad hommikuudus on siiski lootusrikkad, iga rada viib kohale ja elu kulgeb ikka edasi värvides ja akvarellitehnika uutes eksperimentides…