Liisa Kruusmägi (s 1988) on Eesti maalikunstnik, kelle töödes väljendub kergus ja mängulisus. Peamiselt on piltidel kujutatud inimesi erinevates hetkedes ning kohtades. Tähtsal kohal on unistamine või lahe keskkond, mis räägivad läbi pildi igaühe jaoks erineva loo. Inspiratsiooniallikaks on sõbrad, seigad, linnad ja melu ning viimasel ajal üha enam ka loodus, kus kunstik üsna suure osa oma ajast veedab.
Liisal on näitusi olnud selles ja teises ja kolmandas linnas või riigis, samuti tänavapildis. Lisaks annab Liisa maalitunde ka Eesti Kunstiakadeemias.
Pilte on võimalik osta.
www.liisakruusmagi.com
liisakruusmagi@gmail.com
instagram: liisakruusmagi
Näitus on avatud 30.septembrini

Kasvõi läbi lillede
Ilu.
Ma ei ole seni aru saanud miks on ta nüüdiskunstis ääremaale tõrjutud. Ei, ma saan aru küll, mis kunstnikke selleni viis, aga et ilu, hoolimata oma meeliülendavast omadusest, ei ole kaasaegses kunstis ikka veel oma positsiooni taastanud, seda ma ei mõista. Sellest saan jällegi aru, et ilule on ohtlik kui teda liiga palju saab, ta võib manduda ilutsemisse, kaotab oma loomuliku oleku. Ilu aga ei ole sugugi ühtne, tal on palju nägusid ja palju kaaslasi, tundeid kellega ta ühte heidab. Kummatigi on ta kõigi oma erinevate nägude juures alati äratuntav. Enamasti ka kollektiivselt, olenemata kultuuritaustast. Siis vaatan loodust: looduses on kõik ilus, isegi surm ja lagunemine ja õgimine elu säilitamise nimel. See, et elu tahab olemas olla on juba iseenesest ilus.

Kas lill on ilus? Või on ta lihtsalt selline nagu ta on – suurem, rikkalikum õis või õied äratavad rohkem tähelepanu, õie ehitus teenib vajaliku putuka ligitõmbamise eesmärki. Aga ilu? Inimesele on ta küll ilus, teiste elusolendite silme läbi me aga lilli vaadata ei saa, inimese taju on ses suhtes piiratud. Ja avar.

Mina lähtun sellest, et lill on ilus, ja ma vajan ilu nagu janune vajab vett. Eriti vajan ilu siis, kui kõik ümberringi laguneb. Läinud talve raskes meeleolus oli tõmme lillede poole eriti tugev. Kohalike sitkete ellujääjate, umbrohtude ja prahitaimede kõrval omandas vesiroos aga erilise tähenduse, kui kuulasin korduvalt BSWA (Lääne Austraalia Budistlik Assotsiatsioon) loenguid ja meditatsioone. Ka üks luuletus jäi selles pimedas ajas kuidagi eriliselt kauaks mõtteisse keerlema – William Wordsworth’i “Daffodils“. Lugesin ja kuulasin seda kümneid kordi ning iga kord oli sel sama tugev mõju, eriti lõpuridades. Mõistsin ja tundsin, mida ilu inimese sees teeb. Palusin Mathural luuletuse eesti keelde tõlkida, sest tahtsin, et selle luuletuse ilul oleks pääs kõigini. Ilu, sealt ta tuleb, kasvõi läbi lillede.

Tänan Eesti Kultuurkapitali, kelle lahke toetus tegi näituse teostamise võimalikuks; tänan Eesti Kunstnike Liitu loometoetuse määramise eest; tänan Mathurat luuletuse tõlkimise eest; tänan Enn Järvsood, kelle ootamatu toetus ühel eriti raskel hetkel osutus edasiviivaks jõuks; tänan Tiit Jaansonit, kes osutus äärmiselt sooja südamega galeristiks, tänan BSWA’d, kelle vabatahtlikud liikmed riputavad juba aastaid loenguid ja meditatsioone internetti kõigile kuulamiseks; tänan oma vanemaid, tänu kellele saan kogeda elu ja kunsti; tänan oma lapsi – elu õisi – ja tänan kõiki oma sõpru ja kaasteelisi – elu on tõesti seiklus ja alandlikukstegevalt ilus.
Anne Daniela Rodgers